lõbus teatriskäik

Vat olid Jutal mõned piletid üle ja siis ta helistas mulle ja küsis, ega ma ometigi 16ndal mail Ugalasse "Aarete saart" vaatama minna ei taha? Ma tahtsin küll. Kutsusin igast sõpru ka kaasa. Neist tulid Rasmus ja Liis ja mudugi Juta ise kaa.
Hakkasime tol toredal esmaspäeval enne kolme päeval sõitma. Sinnasõit läks rõemsalt ja sujuvalt. Vahelduvalt päikeses ja sajus. Viljandis jagati meile piletid näppu (ma sain esimesse ritta! jeee :) ja saadeti vabaks jäänud 45 minutit iseseisvalt linna peal sisustama. Ma olin päeva jooksul kaks võileiba, kolm Rasmuse kaneelirulli ja pool Juta õunasaiakest söönud ja sihtisin ninaga Pappa Pizzasse. Tellisime kähku pitsad ära ja pärast suurt ootamist vudisime ladiseva vihma käest Viljandi turismiinfo punkti ette katuse alla neid sööma. Meil läks veel hästi. Juta ja osad veel pidid oma poolikud pitsad teatrisse kaasa võtma, kuna lihtsalt ei olnud aega neid süüa. Teadagi neid pitsategijaid...
Etendus ise oli täitsa tore. Võitlusstseenidega oldi vaeva nähtud ja lavakujundus oli hästi lahe.
Kõige toredam osa päevast aga oli tagasisõit. Nii umbes 15 km Viljandist oli buss järsku sinist vinet täis. Lapsed hakkasid karjuma: "Buss põleb! Buss põleb!" Ja bussijuht siis peatuski teepervel. Hakkas edasi-tagasi sahkerdama ja me muudkui istusime ja naljatlesime ja mõtlesime, millal me nüüd küll liikuma hakkame. Vahepeal peatas bussijuht ühe rekka, et too talle suruõhku annaks. (Bussile ikka. Mitte bussijuhile ;) Kuid abi ei olnud sellest midagi. Ikka seisime. Mingi hetk liikusime mingi 100 meetrit edasi ka.
Siis hakkas tasapisi kooruma tõde. Nimelt bussifirmal Cassandra olid bussid kõik sõidus ja siis nad hankisid kuskilt ühe suvalise bussi ja ühe suvalise bussijuhi, kes selle bussiga varem polnud sõitnud. Ega ta siis seda parandada ei osanud...
Nii umbes kahe tunni pärast avastati, et siiamaani polnud saadetud teist bussi lapsi koju viima. Ning muidugi hakkas see buss siis Tallinnast tulema, mis tähendas, et me pidime seda veel kaks tundi ootama. Nojah. Aga päris lõbus oli meil. Eriti suuri ovatsioone tekitas teadaanne, et Tondiraba õpilased ei pea homme (sel hetkel juba täna) kooli minema.
Pärast nelja tundi ühe koha peal vahtimist jõudis kohale ka teine buss, mis viis need 60 õpilast kõigepealt Mäo risti hamburgere sööma (firma vabandusepalumine) ja siis koju. Ekstra minu pärast sõideti Piritalegi.
Äärmiselt ilus oli, kui bussist maha astusin. Ei olnud nii jahe, kui ma kartsin ja tohutu hulk linde lõõritas puude otsas oma lauluhäält lahti. Kuna kell oli 4:15, ei sõitnud ühtki autot kuskil ja kogu maailm oli minu ja kõikide lindude päralt. Hetkeks tekkis tahtmine õue jäädagi. Aga üks eriti lõualuidmurdev haigutus mattis selle kauni mõtte kuskile soojade tekkide-patjade mugavasse hunnikusse sügavale maha.

... Mine veel algklassidega koos teatrisse. Iial ei tea, millal koju tagasi saad...

:)