Bioloogiabioloogiabioloooooogia...
Mul selline tunne om, et aju na suureks paisunud, et ei taha teine koljusse är' mahtuda. ...See võib muidugi tulla ka sellest, et tihtipeale topin kõrvad troppe täis, kui õpin ja siis mingi rõhk mõjub või midagi...
:D
Täna pildistasin ühte varest kaks korda. Ta küll põgenes mu eest, paaniline pilk silmis, aga ma olin järjekindel ega jäänd tast sammugi maha. Siis istusin, selg vasta kiva, rannaliival ja lugesin veeeel bioloogiaalast õppekirjandust. Järsku tuli isu kohvi järele üle ~poole aasta.
Lonkisingi koju ja panin vee tulele. Ja supi mikrolaineahju.
Huvitav, kas ma saan ülikooli oma selles elus...?
30 mai 2005
18 mai 2005
kuigi... mõnikord... on mul tunne, et kaal jälgib hoopis mind...
Laura astus hetk tagasi kaalu peale ja sealt vahtis talle vastu number 66,6 ...
saatanlik kaal mul
=)
saatanlik kaal mul
=)
17 mai 2005
lõbus teatriskäik
Vat olid Jutal mõned piletid üle ja siis ta helistas mulle ja küsis, ega ma ometigi 16ndal mail Ugalasse "Aarete saart" vaatama minna ei taha? Ma tahtsin küll. Kutsusin igast sõpru ka kaasa. Neist tulid Rasmus ja Liis ja mudugi Juta ise kaa.
Hakkasime tol toredal esmaspäeval enne kolme päeval sõitma. Sinnasõit läks rõemsalt ja sujuvalt. Vahelduvalt päikeses ja sajus. Viljandis jagati meile piletid näppu (ma sain esimesse ritta! jeee :) ja saadeti vabaks jäänud 45 minutit iseseisvalt linna peal sisustama. Ma olin päeva jooksul kaks võileiba, kolm Rasmuse kaneelirulli ja pool Juta õunasaiakest söönud ja sihtisin ninaga Pappa Pizzasse. Tellisime kähku pitsad ära ja pärast suurt ootamist vudisime ladiseva vihma käest Viljandi turismiinfo punkti ette katuse alla neid sööma. Meil läks veel hästi. Juta ja osad veel pidid oma poolikud pitsad teatrisse kaasa võtma, kuna lihtsalt ei olnud aega neid süüa. Teadagi neid pitsategijaid...
Etendus ise oli täitsa tore. Võitlusstseenidega oldi vaeva nähtud ja lavakujundus oli hästi lahe.
Kõige toredam osa päevast aga oli tagasisõit. Nii umbes 15 km Viljandist oli buss järsku sinist vinet täis. Lapsed hakkasid karjuma: "Buss põleb! Buss põleb!" Ja bussijuht siis peatuski teepervel. Hakkas edasi-tagasi sahkerdama ja me muudkui istusime ja naljatlesime ja mõtlesime, millal me nüüd küll liikuma hakkame. Vahepeal peatas bussijuht ühe rekka, et too talle suruõhku annaks. (Bussile ikka. Mitte bussijuhile ;) Kuid abi ei olnud sellest midagi. Ikka seisime. Mingi hetk liikusime mingi 100 meetrit edasi ka.
Siis hakkas tasapisi kooruma tõde. Nimelt bussifirmal Cassandra olid bussid kõik sõidus ja siis nad hankisid kuskilt ühe suvalise bussi ja ühe suvalise bussijuhi, kes selle bussiga varem polnud sõitnud. Ega ta siis seda parandada ei osanud...
Nii umbes kahe tunni pärast avastati, et siiamaani polnud saadetud teist bussi lapsi koju viima. Ning muidugi hakkas see buss siis Tallinnast tulema, mis tähendas, et me pidime seda veel kaks tundi ootama. Nojah. Aga päris lõbus oli meil. Eriti suuri ovatsioone tekitas teadaanne, et Tondiraba õpilased ei pea homme (sel hetkel juba täna) kooli minema.
Pärast nelja tundi ühe koha peal vahtimist jõudis kohale ka teine buss, mis viis need 60 õpilast kõigepealt Mäo risti hamburgere sööma (firma vabandusepalumine) ja siis koju. Ekstra minu pärast sõideti Piritalegi.
Äärmiselt ilus oli, kui bussist maha astusin. Ei olnud nii jahe, kui ma kartsin ja tohutu hulk linde lõõritas puude otsas oma lauluhäält lahti. Kuna kell oli 4:15, ei sõitnud ühtki autot kuskil ja kogu maailm oli minu ja kõikide lindude päralt. Hetkeks tekkis tahtmine õue jäädagi. Aga üks eriti lõualuidmurdev haigutus mattis selle kauni mõtte kuskile soojade tekkide-patjade mugavasse hunnikusse sügavale maha.
... Mine veel algklassidega koos teatrisse. Iial ei tea, millal koju tagasi saad...
:)
Hakkasime tol toredal esmaspäeval enne kolme päeval sõitma. Sinnasõit läks rõemsalt ja sujuvalt. Vahelduvalt päikeses ja sajus. Viljandis jagati meile piletid näppu (ma sain esimesse ritta! jeee :) ja saadeti vabaks jäänud 45 minutit iseseisvalt linna peal sisustama. Ma olin päeva jooksul kaks võileiba, kolm Rasmuse kaneelirulli ja pool Juta õunasaiakest söönud ja sihtisin ninaga Pappa Pizzasse. Tellisime kähku pitsad ära ja pärast suurt ootamist vudisime ladiseva vihma käest Viljandi turismiinfo punkti ette katuse alla neid sööma. Meil läks veel hästi. Juta ja osad veel pidid oma poolikud pitsad teatrisse kaasa võtma, kuna lihtsalt ei olnud aega neid süüa. Teadagi neid pitsategijaid...
Etendus ise oli täitsa tore. Võitlusstseenidega oldi vaeva nähtud ja lavakujundus oli hästi lahe.
Kõige toredam osa päevast aga oli tagasisõit. Nii umbes 15 km Viljandist oli buss järsku sinist vinet täis. Lapsed hakkasid karjuma: "Buss põleb! Buss põleb!" Ja bussijuht siis peatuski teepervel. Hakkas edasi-tagasi sahkerdama ja me muudkui istusime ja naljatlesime ja mõtlesime, millal me nüüd küll liikuma hakkame. Vahepeal peatas bussijuht ühe rekka, et too talle suruõhku annaks. (Bussile ikka. Mitte bussijuhile ;) Kuid abi ei olnud sellest midagi. Ikka seisime. Mingi hetk liikusime mingi 100 meetrit edasi ka.
Siis hakkas tasapisi kooruma tõde. Nimelt bussifirmal Cassandra olid bussid kõik sõidus ja siis nad hankisid kuskilt ühe suvalise bussi ja ühe suvalise bussijuhi, kes selle bussiga varem polnud sõitnud. Ega ta siis seda parandada ei osanud...
Nii umbes kahe tunni pärast avastati, et siiamaani polnud saadetud teist bussi lapsi koju viima. Ning muidugi hakkas see buss siis Tallinnast tulema, mis tähendas, et me pidime seda veel kaks tundi ootama. Nojah. Aga päris lõbus oli meil. Eriti suuri ovatsioone tekitas teadaanne, et Tondiraba õpilased ei pea homme (sel hetkel juba täna) kooli minema.
Pärast nelja tundi ühe koha peal vahtimist jõudis kohale ka teine buss, mis viis need 60 õpilast kõigepealt Mäo risti hamburgere sööma (firma vabandusepalumine) ja siis koju. Ekstra minu pärast sõideti Piritalegi.
Äärmiselt ilus oli, kui bussist maha astusin. Ei olnud nii jahe, kui ma kartsin ja tohutu hulk linde lõõritas puude otsas oma lauluhäält lahti. Kuna kell oli 4:15, ei sõitnud ühtki autot kuskil ja kogu maailm oli minu ja kõikide lindude päralt. Hetkeks tekkis tahtmine õue jäädagi. Aga üks eriti lõualuidmurdev haigutus mattis selle kauni mõtte kuskile soojade tekkide-patjade mugavasse hunnikusse sügavale maha.
... Mine veel algklassidega koos teatrisse. Iial ei tea, millal koju tagasi saad...
:)
15 mai 2005
40 kilti läbi metsa ja raba
Laura on tükk aega vahtind, suu ammuli, ilusaid loodusfotosid ja ise ka üritand miskit teha ja on aru saand, et selleks, et häid pilte saada, tuleb võimalikult palju looduses viibida. Ning kui Rasmus mingi hetk mainis, et ta käib tihti matkamas ja Laura tema imetoredaid fotosid nägi, ütles ta, et homme lähme metsa!
Eile siis läksidki. Kell 7:15 juba trügisid peaaegu viimastele vabadele kohtadele bussi. Laura pidi veel 40 kr maksma, sest tema õpilaspilet magas alles kodus. Ja bussijuhi arvates ei näind ta nähtavasti piisavalt õpilase moodi välja.
Õnneks kestis bussisõit suht vähe. Ei pidanudki väga kaua raadiost voolava popmuusika all kannatama.
Päris algusepoole sai Laura metsanotsut näha. Alguses kuulis, et mingid helid tulid taamaalt põõsast ja kui ta sinnapoole kiikas, nägi, kuidas siga hüpeldes võssa põgenes.
Rasmus oli sealse maastikuga harjunud ja paterdas aga edasi kuid paar-kolm korda avastas Laura, et seisab keset lompi. Kuigi oli astunud justkui kuiva maa peale. Päris laukasse ta õnneks ei sattunud :)
Ilm oli äärmiselt meeldiv. Päikest oli piisavalt ja mitte liiga palju. Laura ja Rasmus astusivad aga rõemsalt edasi, aegajalt juttu ajades ja naerdes ning vahepeal istusid või vedelesid kuskil niisam ja kuulasid linde ja lilli ja liblikaid.
Kui nad parasjagu kanarbikuväljad läbinud olid, ehmatas Laura Rasmust ilge kisaga "Usss!!" kuna üks maokene siiberdas tee peal. Filmile teda püüda küll ei õnnestunud, kuna liiga kaua läks fotoka kotist välja sikutamise peale. Pärast aga võpatas Laura mõnda aega maas lebavate okste ja teeservast kostuvate sahinate peale.
Ilma vigastusteta see matk ka ei jäänud. Nimelt otsustas üks oks Laurale vasta silma virutada, mille tagajärjel see parema silma läätse pooleks rebis. (oli küll valus, jah) Õnneks on Laural peegelkaamera niiet sai pooliku läätse selles leiduva peegli abil silmast üles otsida :P
Päeva nali tuli kategooriast "Laura kuulmisdüsleksia." Nimelt ütles Rasmus millegi peale: "Jookseb nagu ahv muiste." Aga Laura kuulis "Jookseb nagu ahv ilma uisuta," ja kujutas siis elavalt ette, kuidas ahv ühel uisul mööda libedat jääd joosta üritab. Ja naeris. Oma veerand tundi ja hiljem kaa. Niimoodi järsku. Keset vaikust =)
Suurest kõndimisest ja naermisest valutavate peadega jõudsid nad viimasel hetkel Aegviidus rongi peale ja alustasid koos joogiste ja lärmavate ja loomakostüümides(..?) tudengitega tagasisõitu tsivilisatsiooni haisvasse rüppe.
Eile siis läksidki. Kell 7:15 juba trügisid peaaegu viimastele vabadele kohtadele bussi. Laura pidi veel 40 kr maksma, sest tema õpilaspilet magas alles kodus. Ja bussijuhi arvates ei näind ta nähtavasti piisavalt õpilase moodi välja.
Õnneks kestis bussisõit suht vähe. Ei pidanudki väga kaua raadiost voolava popmuusika all kannatama.
Päris algusepoole sai Laura metsanotsut näha. Alguses kuulis, et mingid helid tulid taamaalt põõsast ja kui ta sinnapoole kiikas, nägi, kuidas siga hüpeldes võssa põgenes.
Rasmus oli sealse maastikuga harjunud ja paterdas aga edasi kuid paar-kolm korda avastas Laura, et seisab keset lompi. Kuigi oli astunud justkui kuiva maa peale. Päris laukasse ta õnneks ei sattunud :)
Ilm oli äärmiselt meeldiv. Päikest oli piisavalt ja mitte liiga palju. Laura ja Rasmus astusivad aga rõemsalt edasi, aegajalt juttu ajades ja naerdes ning vahepeal istusid või vedelesid kuskil niisam ja kuulasid linde ja lilli ja liblikaid.
Kui nad parasjagu kanarbikuväljad läbinud olid, ehmatas Laura Rasmust ilge kisaga "Usss!!" kuna üks maokene siiberdas tee peal. Filmile teda püüda küll ei õnnestunud, kuna liiga kaua läks fotoka kotist välja sikutamise peale. Pärast aga võpatas Laura mõnda aega maas lebavate okste ja teeservast kostuvate sahinate peale.
Ilma vigastusteta see matk ka ei jäänud. Nimelt otsustas üks oks Laurale vasta silma virutada, mille tagajärjel see parema silma läätse pooleks rebis. (oli küll valus, jah) Õnneks on Laural peegelkaamera niiet sai pooliku läätse selles leiduva peegli abil silmast üles otsida :P
Päeva nali tuli kategooriast "Laura kuulmisdüsleksia." Nimelt ütles Rasmus millegi peale: "Jookseb nagu ahv muiste." Aga Laura kuulis "Jookseb nagu ahv ilma uisuta," ja kujutas siis elavalt ette, kuidas ahv ühel uisul mööda libedat jääd joosta üritab. Ja naeris. Oma veerand tundi ja hiljem kaa. Niimoodi järsku. Keset vaikust =)
Suurest kõndimisest ja naermisest valutavate peadega jõudsid nad viimasel hetkel Aegviidus rongi peale ja alustasid koos joogiste ja lärmavate ja loomakostüümides(..?) tudengitega tagasisõitu tsivilisatsiooni haisvasse rüppe.
Tellimine:
Postitused (Atom)